Don't say maybe

Täna, 2 aastat tagasi seiklesime me Liisa-Mari-Piretiga Stockholmis ja praegusel kellaajal ilmselt reivisime kuskil laeva peal. Täna päeval saatsin ma oma väikese õtsi tema esimesele Rootsi kruiisile. May the fun be with her. Ja ilma Marabou šokolaadita pole mõtet tagasi tulla :).

Tegelt mul on üks varasem postitus ka soojas. Sessioni nädalavahetusest. Eks ma kunagi jõuan selle ka valmis. Peale seda eepilist nädalavahetust tuli Pirks korraks koju, lahkus siit ilma hääleta, see-eest silmapõletikuga! Mille mina muidugi kohe ka külge korjasin ja 2 nädalat audis olin. Selle aja kõrghetk oli mu juuksuriskäik, kus pärast 5 minutit juuksuritoolis istumist hakkas ninast verd jooksma. "Jooksma" on ikka alahinnang küll, "voolama" oleks õige sõna. Ja konkreetselt 40 minutit järjest. Oi, see oli vahva. 2 juuksurit ja pool Centrumi hotellipersonali jooksis ringi ja tõi mulle paberit ja jääd. Nii armas ikka, kuidas täiesti võõrad inimesed hoolivad ja tahavad aidata. Täiega mõnus oli seal administratsiooni ees diivani peal sirakil olla, paberikuhi kõrval, kui igasugused pintsaklipslased mööda tsillivad. Aga siis sai korda ja koju, kus paari tunni pärast hakkas sama jama pihta. Ja nii 5 päeva järjest, täiesti suvalisel ajal ja täiesti suvaliste liigutuste peale. Siis lisandus ka palavik ja oligi kompott elu halvimaks enesetundeks valmis. Pole aga midagi, mida antibiootikumid ja silmatilgad ei raviks, eks. Neljapäeval said need ka läbi ja nüüd ei peagi enam poolt rohukappi hommikul näost sisse ajama. Vahel kohe veab.

Vähemalt on jalka päevakorras olnud jälle viimasel kahel nädalal. Küll pisuke ootamatud lõpplahendused Meistrite Liigas, aga selle eest põnevust rohkem kui rubla eest. Praegu vaatan, kuidas Barca sõidab Rayost traktoriga üle. 7:0, ma leian, et 8ndaks on ka veel aega! Pärast 3 järjestikust kaotust on see kindlasti hea tunne. Kui väga see enam muidugi loeb.

See suur, et kui keegi hea inimene omale koera otsib, siis mul on pile of puppies maal, kes nii 2 kuu pärast omale uut kodu tahaksid. Või võite lihtsalt mängima tulla. Nii raske oli linna ära tulla nende juurest, ausalt, nad panevad isegi täiskasvanud mehed sellist häält tegema, mida kuulevad ainult koerad ja delfiinid. True story.


7:0 ikkagi.


(PS. Ärge laske end kuupäevast segada, minu jaoks on alles 29s)