Livin' on a prayer

Millal ma võtan selle aja, et kõik vajalikud asjad ära teha? Millal ma jõuan arusaamisele, et mul on päriselt v a j a õppida, mitte lihtsalt end loengust loengusse veeretada?! Ja isegi sellega ei saa ma väga hästi hakkama! Ma luban endale, et nädalavahetusel kodus olles õpin ja olen tubli, aga no ei! Leian neli teist kohta, kuhu minna või mida teha. Tundub, et üks väike asi muudaks kõik ja paneks mu õppima. Aga tegelikult.. ega ikka ei paneks küll. Eks eksamite aeg ole näha, omad vitsad pidavat ju peksma :).

Teisest küljest ei tundu elu üldse nii hull olevat. Ma suudan imehästi mind häirivad aspektid blokeerida ja mitte nende peale mõelda, siis tundubki, et kõik on korras. Ja samas ei ole mul millegi muu üle hädaldada kui oma laiskuse. Kõik on ju olemas.


Ma leian, et ma pean kirjutama üritustest ja kontsertidest, kus ma käinud olen. Just enda jaoks, sest ma tahan mäletada ja meenutada neid emotsioone ka aasta pärast. Ma ei taha unustada. Mulle nii meeldib lugeda vanu postitusi ja tuletada meelde mis ja kuidas oli, kellega ja miks. Hiljuti ma pole seda teinud ja see häirib. Tulen siia, et lugeda mingi toimunud asja kohta ja avastan, et ma olen ainult selle nime maininud või üldse mainimata jätnud. Ja see on eriti nõme. Nii et kui Sulle ei meeldi reisikirjeldused, siis nüüd on aeg leht sulgeda :D.
________________________________________________


Novembris on toimunud päris mitu väga-väga toredat üritust. Alustaks Mari (&Neti) sünnipäevaga Paalas. Järjekordne aasta, järjekordselt vanemaks, aga see ei muuda midagi. Mari sai 20, oli riides nagu väike devil, aga siiski minu Mari :). Mõni möödapääsmatult kallis inimene oli puudu (jah, kivi Anni, Rc ja Janne kapsaaeda), aga saime kuidagi hakkama. Uskuge või ei, aga no drama this year! Mina ei uskunud :D. Muidu sai nalja, natuke tantsida, köögis diipi vestlust pidada ja lõpuks koristada. Piret ehmatas mind ära! Sa ei tohi enam kunagi nii teha, eks! Umbes nelja paiku sai auto peale, esmalt Kahalasse, siis Võhmasse ja siis jõudsin koju. Järgmise aastani!

Päev pärast sünnipäeva toimus Tapperis Still Haunts Me viimane kontsert. Ma ei oska muud öelda, kui et see õhtu oli megaawesome ja samas ma ei taha uskuda, et neid nüüd ka pole. Burn Still oli hea nagu alati, aga minu jaoks selle õhtu säravaim täht oli spetsiaalselt SHM viimaseks liveks kokkutulnud These Broken Remains. Nagu.. poisid, aeg oleks taas kokku tulla! Ma ei suutnud pärast live' naeratamist lõpetada, lihtsalt nii hea oli! TBR'i viimase loo aeg oli küll tunne, et ma ei ole Eestis kontserdil ja see ei ole Eesti bänd. Ma ei ole kunagi väljaspool Eestit kontserdil käinud, aga ma usun, et just sellise tundega ma ühelt selliselt ära tuleks :D. EPIC! Ja muidugi ei saa tähelepanuta jätta SHM'd, kelle pärast siiski kogu see rahvas sinna läks. Vanad ja uued lood, nende meeletu energia ja see nunnu shotiaktsioon seal lõpus. See õhtu, eelmised laivid ja üldse nendele laividele jõudmine, plaat.. On, mida meenutada! Aitäh!

20. novembril oli Rockstars'is selline muhe üritus nagu Pigfarm Beatdown, kus esinesid N.C.B, Third Man Down ja Ratface. Läksime Etu ja Piretiga ja kuna meie ajastus on alati perfektne, siis jõudsime täpselt esimeseks bändiks Rockstars'i. N.C.B. oli üllatus ja seda ainult heas mõttes. Nende esimene live üldse, mina ootan juba teist :). Third Man Down'i ma ausalt ei mäleta, vist ei pakkunud nii palju huvi siis, aga Ratface oli küll.. eem.. kuidas nüüd öelda.. haige? Haigelt hea ma mõtlen. Need soomlased olid üsna hullud, laulja naeratus oli kergelt.. veider xD. Nägin üle pika aja korralikku tantsu, sain lendavate meestega pihta ja kukkusin korra Piretile kogemata sülle + noored jumalad omakorda meile :DD. Kordaläinud üritus! Rockstars'ist liikusime edasi Korterisse, AIA!-le. Ellu liitus ka! Ja Kristina&Greta olid kohal. Ja Mann! AIA, also known as Aides, Iiris, August Hunt. Nägin August Hunti esimest korda laivis ja jäin ääretult rahule! Järgmine kord tahaks vähe lähemal olla ja kaasa osata laulda :D. Selline mõnus jala-paneb-tatsuma-ja-toob-naeratuse-näole-muusika. Sujuv muutus võrreldes Rockstars'i bändidega :p. Kuna gütte dj-d lasid tümmi, siis (halleluuja!!!) sai tantsida! Lõpuks! Kui kaua ma seda oodanud olin! Elu muutus kohe palju ilusamaks. Ja veel paremaks (jah, see on võimalik) läks asi siis, kui Aides lavale tuli. Aides on lihtsalt nii.. nii.. eriline ja geniaalne kooslus ja nende lived tekitavad alati nii positiivse ja hea tunde. Kunagi ei jõua järgmist korda ära oodata. Iiris aga seevastu.. not my cup of tea at all! Kui vokalisti vahetada, siis võib-olla.. Muidu ei. Aga seegi ei viinud tuju alla, pärast sai veel natuke tantsida ja mingi aeg hakkasime kodu poole liikuma. Saatsin Etu Vabakale ja liikusin siis ise ära koju. Kell oli kolmveerand viis. Väike chit-chat köögis ja magama. Kokkuvõtlikult üks väga-väga-väga (väga-väga) fun õhtu/öö! Kor-ra-ta!

Otseloomulikult ei ole see veel kõik. Reedel toimus Rubiini viimane (normaalne) üritus. "Kino viimane seanss". Kohalesaamisega oli meeletu jama, ükshetk oligi tunne, et tagasi dressidesse ja teleka ette, aga järjekordselt päästsid Piret ja ta emps päeva. AITÄH! Ega igapäev ei saa esiistmele tagant ronida, sest esiuks on kinni külmunud :). Viljandis käisime kõigepealt Statoilis lukuõli (?) ostmas, tähendab, Piret käis, ma valvasin autos, sest uksed ei läinud lukku xd. Edasi Rubiini, uksel nägin Kaisat kohe (täiesti friiki, kui palju meil ikka ühiseid tuttavaid on!). Jõudsime teise bändi ajal ehk Justified Olöf and the Zippy Robots oli alustanud. Edasi olid Oak Tree, Fookus, Okulus, Pindorav ja Emerald. Fookust kuulasime hetke ja siis aitas, Pindoravat kuulsime hoopis teisest saalist. Kohati kõlas nagu Urmas Alender oleks laulnud.. Muidu.. istekohta oskan hästi valida, alati ikka õigete inimeste lähedusse. Bändide vahel näidati kinosaalis lühifilme Viljandist, see üks CRJG oma oli natuke palju naljakas :D. Ega seal saalis vist enam istuda ei saa.. Viimane bänd, kes Rubiinis esines, oli Emerald. Ühel hetkel meenus üks teine live aastast 2007, samas kohas ja sama hea.. Inimesi oli palju, kõik elasid ja laulsid kaasa, üks parimaid etteasteid Emeraldi poolt. Rubiin sai kenasti ära saadetud. Tahaks öelda, et varsti jälle, aga.. vist ei. Käisime ka Kullas Lack of Eoins'i ja Id Rev'i kuulamas, aga minu arvates ei olnud midagi erilist. Lack of Eoins on nii palju muutunud ja ma ei saa nende muusikast enam aru, Id Rev ajaks oli aga piisav uni juba, et mitte millestki aru saada. Statoilist läbi ja natuke pärast nelja jõudsin koju ka. Terve laupäeva käisin kummalise tundega ringi, aga see oli vist sellepärast, et reede oli lihtsalt nii kickass! Kõik oli nii hea, tore ja tuttav, nii inimesed kui see koht. Ja neist kohatutest pilguvahetustest olin ka puudust tundnud. That's it.

Võib-olla, et läksin nüüd natuke hoogu. Aga november on olnud üks awesome kuu ja see kõik on mäletamist väärt!

Every now and then..

"I'M RESIGNING, I'M HEREBY OFICIALLY TENDERING MY RESIGNATION AS A TEENAGER! I have decided I would like to accept the responsibilities of an eight-year-old again! I want to go down to McDonalds and think it’s a five-star restaurant. I want to think that M and M's are better than money because you can eat them. I want to eat a whole packet of Tim tams without feeling guilty afterwards. I want to return to when all you knew were colors, multiplication, tables and nursery rhymes. I want to return to when you didn't know and you didn't care. I want to remember the whole morning was filled of what your Mom had packed for lunch and the whole afternoon what you were having for dinner. When a simple matchbox car or a Barbie doll represented a whole week's worth of entertainment. When you actually had an imagination. When magic really existed. When 'Jaws' didn't look fake. I want to think the world is fair. That everyone is honest and good would always triumph over evil. When a member of the of the opposite sex was just some annoying disturbance. When friends were real and you didn't care if they were black, white, Catholic, Asian, African, Muslim, fat, skinny, pink, green or from a whole other planet, it just didn't matter... until others told you differently! I want to believe that anything is possible all you have to do is Dream. I want it to be unknown to me the complexities of life and to be completely ecstatic by the little things again like the sound of the Mr. Whippy Van! I DON'T want to know of school, homework, clothes, friendship, relationships,popularity or even gossip! I want to believe in the power of smiles, hugs, a kind word, truth, justice, peace, dreams and human kind. I want to believe that all adults must know everything (How wrong we were). So here's my money, keycards, my makeup, and my adolescence. "

-Unknown
Kahju, oleks tahtnud tunda seda inimest..