Waka waka

Welll, nädal aega on lõpetamisest möödas, nüüd on aeg asjad kokku võtta :D. 20-nda hommik algas sõiduga Põltsamaale, oli veel paari asja vaja. Kuna Zetode laivilt saadud emotsioon oli endiselt olemas, siis ma ei saanud muud moodi Sellu plaadiletist mööda minna, kui haarata „Lätsi sanna“ x2 endaga kaasa. Pool mu perekonda fännab seda plaati nüüd :D. Anyway.. kodus suutsin ma veel oma õla kuuma veega ära kõrvetada (jess!), tegin maailma kõige kiiremini soengu ja meigi, aga otseloomulikult ei jõudnud ma ikka õigeks ajaks kooli. Umbes veerand neljaks jõudsin lõpuks kooli juurde, kiired kohendused, allkirjad, viimased läbirääkimised ja vihastamised ning siis see algaski. Aktus oli imelikult lühike, kuigi direktor, linnapea, klassijuhataja, Janne ja õppealajuhataja pidasid kõnet. Direktori jutust jäigi mulje, nagu me oleks viimased retardid. Ja mis tähendab, et meie ees ei ole kõik uksed avatud? Mis tähendab?! Ma olin peaaegu kindel, et ma ei nuta aktusel, aga kui klassijuhataja Simmot mainis, siis.. (Siin oli viieminutine kirjutuspaus, sest ma lihtsalt ei osanud kuidagi edasi minna..) Oijah.. kinkisime endistele klassijuhatajatele lilli ja õp Riinale ilusate sõnadega raamatu. Vahepeal jagati lõputunnistusi ka :D. Sain isegi väikse koolimärgikese. Ja kiituskirja! Nagu.. mille eest :p? That was a bit of a surprise. Ja läbi see aktus saigi, edasi liikusime õue pildistama. Õõõõhh, isegi lõpuaktusel peavad need kuradi sääsed närima! Käsi oli ikka mõnusalt paistes pärast. Vähemalt sai kõikide semudega pildid tehtud ja elu oli päris ilus. Üks hetk oli nii veider olla, kui kõik inimesed olid peaaegu läinud ja me Pirksiga käisime veel ta asju toomas seest ja siis välja uuesti tulime. Nagu.. sel hetkel jõudis natuke kohale, et jep, that’s it. See oligi viimane reaalne põhjus, miks sinna majja veel minna. Pärast kodus oli aga jälle nullemotsioon ja pidu. Khmm, sõitsin õhtu poole korra Risti ja mingi täiesti võõras kutt tuli kallistama ja õnne soovima. That was awkward. But sweet at the same time. Ja halleluuja, tänu silmakirjalikkusele sain ma õhtul džiibi ja kütsime Pirksiga Viljandisse. Lihtsalt niisama. Statoili ja järve äärde. Vihma sadas, õue väga ei kippunud :D. Kokkuvõttes oli väga tore ja armas päev, suur aitäh kõikidele lilletoojatele ja muidu meelespidajatele :). Päev algas närveldades, aga lõppes rahulikult. Kena :).

Muidu mööduvad päevad jalgpallitähe all. Ma elan moto järgi, et mida kauem ma magan, seda kiiremini algab jalgpall :D. Reedel käisin taas kord Pireti juures mänge vaatamas. Ma for real saan enne finaali südamerabanduse või midagi. Ja mida ma teisipäeval teen?! Hispaania ja Portugal. Ma ei taha, ei oska, ei saa valida nende vahel! Appi noh..

Aa, ja jaanipäev ei möödunudki traditsiooniliselt poole ööni netis vahtides. Vaatasime õhtul Piretiga meitel Ghana-Saksamaa mängu, valemi kõhuvaluks on nüüd ka välja nuputatud. Poole kolmest liikusime Suure-Jaani, sest Geidil oli korterivõtit vaja. Well, laps oli purjus. Ja tuli koju. Tee peal tahtis mingitele võõrastele tüüpidele veel lambist turpi kütta. Ebanormaalne. Kodus parkisime endid veel korra kaardimajakesse, hävitasime seeni ja juustu ja siis läksime laiali. Yay!

Aga täna on emme sünnipäev, osa külalistest käisid eile, osa on alles õues. Peaks ka minema..

Vaene Inglismaa..

!

ZETOD ON NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ÄGEDAD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kõik.

Aa miks mina?!

Kuna me ei oska oma asju õigeks ajaks ära teha, siis kirjutame linnalehte minevat artiklit öösel msnis. Ei tulnudki väga paha teine ja nalja sai rohkem kui küll :D. Koos imeliku muusika ja videotega xd.

Kõigepealt mõtisklesime oma eksistentsi üle:
Ege ütleb:
mhmh..
miks meie ainukesed normaalsed inimesed oleme?
Piret ütleb:
ma tõesti ei tea
Ege ütleb:
kuigi.. normaalsus on meie puhul vahel väga kaheldav..
Piret ütleb:
me oleme teises mõttes ebanormaalsed
naljakas mõttes
mitte hüppame-lambist-teistele-kõrri ebanormaalsed.
Ege ütleb:
me oleme normaalsed ebanormaalsed

Siis ma tahtsin teada, kuidas ma artiklit kirjutama peaks. Piret püsis teemas nagu alati:
Piret ütleb:
ma ei tea, aga ma mõtlen praegu, kas beyonce'il veel debori laule on?

Mingi aeg sai Pirks oma tegelikust olemusest teada:
Piret ütleb:
issand, kui debiilselt naljakas mul on.
artikkel läks meelest ära juba.
Ege ütleb:
sa oledki debiil, face it.


Oli meeldiv koostöö! Muidu.. käisin hommikul/päeval koolis! Tatsasin oma ringkäigulehega mööda koolimaja ja sain vajalikud allkirjad viie minutiga. Raamatukokku viisin raamatu ka ära, nii et nüüd ongi praktiliselt kõik, pole enam mingeid kohustusi. No peaaegu, muusika eksam tuleb veel ära teha. Mul on viis lehte teooriat vaja pähe õppida! 49 kuulamispala! Ja mul on aega kolm päeva!

Sain Viljandi Maavalitsuselt ilusa kutse ka, esmaspäeval kell 15.00 toimub Viljandimaa koolide parimate lõpetajate vastuvõtt. Läbisin kerge šokiteraapia, kui esmalt teada sain, et mind sinna üldse oodatud on. Pole paha samas, aga OI, kuidas ma ei taha üksi minna :(.

Rohkem mul midagi põnevat öelda ei ole, lähen õpin muusikat nüüd!





Piret ütleb:
Matti, nyt!!!

I'm standing up.

Kell on neli hommikul, õues on valge ja ma kuulen linnulaulu - KUI EBANORMAALSELT ÄGE SEE ON!!! Mul on reaalselt tunne, et viskan kohe pusa peale ja lähen lihtsalt õue jalutama! Uneraasugi ei ole, kass teeb ka nalja, nii ei olegi võimalik magama minna :D! Lähen tsekin parem, mida kutsa teeb!


I'm not afraid to take a stand
Everybody come take my hand
We'll walk this road together, through the storm
Whatever weather, cold or warm
Just let you know that, youre not alone
Hola, if you feel that you've been down the same road.