Rüblikud

7. päev siin maamunal.

Tudune kutsa.

Possu on küll päris "I'm gonna cut you!" - näoga.

Chillen'

Meie peres hirmu ei tunta.

Ja lõpetuseks.. No vaadake seda näguuuu!

Kuna Etu tahtis tittesid näha ja ma olen talle juba umbes kolm nädalat pilte lubanud, siis halleluuja - siin nad on!

Don't say maybe

Täna, 2 aastat tagasi seiklesime me Liisa-Mari-Piretiga Stockholmis ja praegusel kellaajal ilmselt reivisime kuskil laeva peal. Täna päeval saatsin ma oma väikese õtsi tema esimesele Rootsi kruiisile. May the fun be with her. Ja ilma Marabou šokolaadita pole mõtet tagasi tulla :).

Tegelt mul on üks varasem postitus ka soojas. Sessioni nädalavahetusest. Eks ma kunagi jõuan selle ka valmis. Peale seda eepilist nädalavahetust tuli Pirks korraks koju, lahkus siit ilma hääleta, see-eest silmapõletikuga! Mille mina muidugi kohe ka külge korjasin ja 2 nädalat audis olin. Selle aja kõrghetk oli mu juuksuriskäik, kus pärast 5 minutit juuksuritoolis istumist hakkas ninast verd jooksma. "Jooksma" on ikka alahinnang küll, "voolama" oleks õige sõna. Ja konkreetselt 40 minutit järjest. Oi, see oli vahva. 2 juuksurit ja pool Centrumi hotellipersonali jooksis ringi ja tõi mulle paberit ja jääd. Nii armas ikka, kuidas täiesti võõrad inimesed hoolivad ja tahavad aidata. Täiega mõnus oli seal administratsiooni ees diivani peal sirakil olla, paberikuhi kõrval, kui igasugused pintsaklipslased mööda tsillivad. Aga siis sai korda ja koju, kus paari tunni pärast hakkas sama jama pihta. Ja nii 5 päeva järjest, täiesti suvalisel ajal ja täiesti suvaliste liigutuste peale. Siis lisandus ka palavik ja oligi kompott elu halvimaks enesetundeks valmis. Pole aga midagi, mida antibiootikumid ja silmatilgad ei raviks, eks. Neljapäeval said need ka läbi ja nüüd ei peagi enam poolt rohukappi hommikul näost sisse ajama. Vahel kohe veab.

Vähemalt on jalka päevakorras olnud jälle viimasel kahel nädalal. Küll pisuke ootamatud lõpplahendused Meistrite Liigas, aga selle eest põnevust rohkem kui rubla eest. Praegu vaatan, kuidas Barca sõidab Rayost traktoriga üle. 7:0, ma leian, et 8ndaks on ka veel aega! Pärast 3 järjestikust kaotust on see kindlasti hea tunne. Kui väga see enam muidugi loeb.

See suur, et kui keegi hea inimene omale koera otsib, siis mul on pile of puppies maal, kes nii 2 kuu pärast omale uut kodu tahaksid. Või võite lihtsalt mängima tulla. Nii raske oli linna ära tulla nende juurest, ausalt, nad panevad isegi täiskasvanud mehed sellist häält tegema, mida kuulevad ainult koerad ja delfiinid. True story.


7:0 ikkagi.


(PS. Ärge laske end kuupäevast segada, minu jaoks on alles 29s)

BOOM!

Jõudsin juba hõisata, et ei olegi see talv haige olnud, aga no näed sa - kurk on ilgelt imelik olnud täna. Samas see oleks päris veider ka, kui ma, arvestades seda laatsaretti, mis kodus on, ikkagi terve püsiks. Kaheksast inimesest on vahelduva eduga haiged olnud viis. Siiski ma ei kavatse kuues olla. Homme peab end linna pakkima ja ehk õhtul toimub juba midagi põnevat!

Mõtlesin, et prooviks seda blogi jälle vähe tihedamalt kirjutama hakata (mis imelik lause), aga ma ei saa midagi lubada, sest siis unustan ma selle raudselt vähemalt pooleks aastaks ära. Ja midagi meelierutavat ka juhtunud pole. Täna sõitsin nagu lauasahtel Olustvere, Võhma ja kodu vahel, Võhmas käisin.. 4 korda? Good times. Samas ilm oli nii perfektne, et lausa lust on sõita ja kurta ei tohi küll millegi üle. Geti ja Triinuga sai ka huumorit ennem, kassivideod youtube'st, sõnamäng ja meie õhtu on tehtud! Nalja kui palju. Ja praegu tahtsin suure hurraaga Vampire Diaries'i uut osa vaatama hakata, aga sain üle, uus kellaaeg ja hakkas hoopis kahest. Nii et nüüd võib magama pakkida end, kuigi liigutada ei saa - Possu magab jalgade peal ja ma ei taha, et ta ajama paneks :d. Mis raske elu..


Aa, kuulake head laulu ka:
http://www.youtube.com/watch?v=htFRYVeKOMc

Hello 2012!

See peab küll mingisugune uus rekord olema – kahe blogipostituse vahele jäi terve talv! Mis siis, et maailma kõige awesomim oli öösel sõita, kui õues oli 30 kraadi külma ja täiskuu, tänu millele ei läinud isegi kaugtulesid vaja, ikkagi võiks kevade pärast õnnest hundirattaid visata! Ma tulin isegi selle peale, et ei olnud see talv kordagi reaalselt haige (va see üks jalkaõhtu, kus mängu ajal tekkis pea 39ne palavik), isegi nohu-köha mitte. Seekord siis niiviisi. Raudselt sõnusin ära nüüd.

Detsembri lõpp oli äge, Piret-Nutsa tulid koju, Pirks oli kodus 7 päeva, millest mina hängisin temaga umbes kuuel. Note to self – kolmapäevaõhtu on ideaalne aeg nädalavahetuse alustamiseks. Üks õhtu käisime Rc, Mari ja Pirksiga ristis, kus Nutsa polnud m i t t e k u n a g i käinud!!! See lihtsalt ei ole võimalik xd. Vana-aasta õhtul olime kodus ja tegelikult oli ju tore. Kuni rakettide laskmiseni. Paranoia kadus umbes kahe nädalaga. Emotsioon kadus kuuga. See ajas mu ägeda unegfraafiku veel ägedamaks – magama 9st hommikul ja üles viiest õhtul. Ei olnud nii lahe kui arvata võiks.
Veebruar on nagu meil ikka sünnipäevakuu, kõigepealt vaaritasime 9ndal Etsile, kes jõudis samal päeval kolmenädalaselt Kambodža reisilt (ei olnud kadedad, mkmm!). 14. hiilgas Järmo, kujutate ette, ta on juba 10! 17ndal oli veel üks peoõhtu, seekord sugulastele, ja 22. Geidi oma. Sellest õhtust ma ei oska väga kõnelda, olime Etu-Katiga samal ajal Rockstarsis Pigfarmil. See, by the way, oli nii epicult püss üritus! Eesti-Vene-Soome-Prantsuse pidu. Soomlaste No One Is Safe meeldis muusika poole pealt kõige rohkem. Meeste-naiste vahekord oli vähemalt paigas jälle (loe: totaalselt paigast ära). Tätoveeritud meeste jõllitamise kvoodi sai ka ilusasti täis mõneks ajaks. 23ndal sõitsin rõõmsalt koju jälle järgmisele sünnipäevaõhtule, veel sugulasi. See oli vist viimane peoistumine.. Selleks veebruariks.
Pole nagu õieti veel harjuda jõudnudki, et märts on, aga no nalja – juba 15s! Kodus saab juba päeval maja ääres jalgadele päikest näidata, linnas veel väga ei julge. Muidu istun teist õhtut netita Tallinnas, helligi ei oska teha. Raamat sai läbi, tuba on piinlikult puhas ja kuna mul ju arvutis ühtegi filmi ei ole (vaatasin isegi oma Laulva revolutsiooni DVD-d jälle, seekord hispaaniakeelsete subtiitritega), siis ei jäänud muud üle, kui et käisin päeval kodurimis ostmas. „Kung fu panda“ – selle aasta parim ost! Kui Example’i pilet välja arvata. Mis tuletab meelde! Oooooo. Ooooo. Oooooo, mis kickass aprilli algus tuleb! 31. – 1. on Session, 5. Example Rock Cafe’s ja 6. Elevantide plaadikas Protestis! Järgmine nädalavahetus ei saa ka väga kodune olema, 24. pidi BS olema Krahlis, siis saaks Kiku sünnipäeva ilusasti vastu võtta. IT'S ON!

Edit vol 1 – täna on siiski 19. märts, sain koju ja netti & kõik on hästi! Nutsale veelkord õnne!!


Edit vol 2 – käisime Getiga laupäeva hommikul Viljandis, sain uued okulaarid kätte ja Sessioni pileti, mis nüüd kandideerib ka aasta parimale ostule :).

Edit vol 3 - mainiks ära ka "Bad hair friday" või siis "Vasaku jala reede", mida me Etuga millalgi veebruaris vaatamas käisime. Kõige parema muusikaga film. Ever. Ja see pilguvahetus Liisi ja Risto Proosa tegelaskuju (kelle nimi mul enam meelde ei tule) vahel keset kontserti võttis vist igal saalis olnud neiul seest õõnsaks. That was some intense staring. Awesomeness.

Edit vol 4 - Balou pandi kinni. Ei mõista.


That's all folks!

WHERE'S MY SNOW?!

Aga päriselt? Vaatad õue, tundub nagu oleks selline mõnus aprillikuu väljas. HA, tüng! Tegelt on 20. detsember. Ja jälle on sujuvalt 2 kuud möödas! Aga kuna Rachel käskis blogida, siis ega siin mingit vastuhakkamist enam olla ei saa. Nutsa tuleb koju tänaaaaaa!!! Ja Pirks tuleb reedel! Ma ei kujuta veel ette, mis järgmine nädal toimuma hakkab, aga ei saa lihtne olema, seda ma tean.
Need kaks kuud on jälle imekiirelt mööda läinud. Nagu ikka. Novembris olin lihtsalt vahepeal paar nädalat kodus ja ei tahtnud koolist kuuldagi, tundsin esimest korda elus päriselt, et ma lihtsalt ei taha ja ei oska ja et kõik jookseb kokku ja tahaks lihtsalt kuskile kivi alla peitu pugeda (või peaga vastu seina) ning mitte kunagi enam ühtegi inimest näha. See oli vahva aeg.. Jaa, muidugi kõigil on vahel sitt tuju ja kõik viskab koppa, aga niimoodi ei ole ma end küll kunagi tundnud. Ja see tunne ilmselt ajas veel rohkem mitte midagi tegema. AGA. Siis ma sain üle endast ja tadaaa- siin ma olen!
Novembri lõpp oli jälle ääretult äge: noortebändi finaal Krahlis, kus sai õnneks taas aru, et see üritus ei ole end ammendanud, et on veel uusi ja lahedaid bände eksisteerimas. The Blinking Lights ja Tenfold Rabbit eriti. Siis oli see keerulise nimega tantsupidu Tapperis Burn Stilliga. "Lähed Tapperisse peole ja pole poksitrenni minna vajagi!" See sõudmisaktsioon soomlaste ajal lava ees oli küll erakordselt awesome! Ja millal te viimati wall of death'i nägite? Tuli ära! Samal õhtul oli veel güte Balous, mis oli.. päris.. kohatu.. Aga tore! The Blinking Lights esines jälle, jee! Siis.. mis veel.. Aa, August Hunt andis plaadi välja! Käisime Etuga Korteris plaadikal, terve õhtu oli lihtsalt nii mõnus.. Kvaliteetaeg. Ja peab tunnistama, et MID on ikka päris hea laivis. Kuigi trummar kukkus kuskile lava taha auku pärast. Vaene mees, oleks tahtnud minna ja pai teha..

Etu ja Kati kolisid ju! Kokku. Neil on nüüd leivad ühes kapis. Ühes Sõpruse puiestee kapis. Soolaleivapidu oli ka! Mille enamus üle lasid.. Aga jäigi meile rohkem süüa! Pärast liikusime edasi Hollywoodi lumelauahooaja avamisele. Millal ma viimati Hollys käisin? 3 aastat tagasi? Minu arust oli siis viimati, kui me Leenuga ühel noortebändi eelvoorul käisime.. Ja see oli 2009 jaanuar? Leenu, aita! Igatahes! Mis meeldiv õhtu sellest kujunes.. Üllatuslikult head muusikat lasti, oli ka 30sekundi pidu, aga sellega peaks juba harjunud olema :D. DMX'i "Party up" pole sellest ajast saadik mu peast lahkunud. Nalja sai ja natuke tantsu sai ja pärast sai Levikasse ka. Ausalt, veetsin sel öösel/hommikul Levikas kauem aega, kui oma eelneva elu jooksul kokku.

Haa, isegi Viljandisse olen vahepeal peole jõudnud! Või noh.. kas selle kohta saab just pidu öelda, aga käisime Liisiga huntide plaadika Viljandi editionil :p. Rubiin on ikka armas. Ostsin plaadi, mis on tänaseks umbes 43 korda läbi kuulatud, "vanaisale" ja "see käib mu rahvale" on vist lemmikud. See uus koorikoht "malthuses" on ka eriti khuul! Ja on okei, et ma tunnen end igakord puudutatuna, kui laulus on koht, et ".. ärge järgnEGEE.."? Aga mis tõi konkreetselt kananaha selga, oli kõigi meie mälestuste meeldetuletamine. See legendaarne 2007nda aasta suvi! Kus kurat me kõik viiekesi ära ikka ei käinud! Ja nüüd ei ole mõned meist juba 2 aastat näinudki! The fuck?! Miks kõik nii muutuma peab? Päris mõttetu on seda küsida samas, sest.. inimesed ju muutuvad. Ja kui midagi muud enam ei saagi, siis vähemalt jääb teadmine, et selline kickass aeg on eksisteerinud :).

Ja nüüd jõuame viimase nädalavahetuse juurde! Whopiduu! Hellas oli mingi istumine, kuhu ma algselt üldse minna ei tahtnud, aga pärast ei jõudnud Etut ära tänada, et ta mind välja ajas! Mmh, ü-l-i-tsill! Sekka natuke draamat ja külmetamist. Nagu ikka. Mingi aeg vahetasime Hella Protesti vastu välja, ja see ei olnud üldse halb valik! Keegi geenius lasi lõpetuseks t.A.T.u.-d (jah, guugeldasin) ja kuskil seitsmest läksime lõpuks laiali. Kõik!

Tahaks nüüd koju minna piparkooke mugima ja kuuske ehtima. Imelikult on mul isegi ilma lumeta see aasta päris jõulutunne. See tuleneb tõenäoliselt kõigi nende küünalde põletamisest.. Ei kurda!

Hello there!

Ma pole nii ammu siia sattunud, et hetkeks läks blogiaadresski meelest ära. 3 kuud. Isegi laulupidu oli vahepeal ju ära!!! Ja praegu tundub, et see oli ikka väga kaua aega tagasi.. Aikurja, aga need paar päeva Rc ja Pirksiga olid ikka kuld küll! I miss you, guys.. Ja siis oli ju veel folk, mis oli see aasta jälle teistmoodi ja teiste inimestega. Aga oli samuti ülitore :). August on suht blur praegu, midagi väga suurejoonelist vist ei toimunud.. Ja ongi kogu suvi, normaalne.
See aasta oli esimene 1. september pärast 13 aastat, kui ma ei olnud kuskil koolimajas ega aktusel. Mitte sellepärast, et ma enam kooliks ei käi, käin (vahelduva eduga, praegu üsna edutult), aga lihtsalt.. Suvi sai liiga kiiresti läbi ja inimesed kadusid liiga kiirelt kõrvalt ära, ei tahtnud veel linna minna. Mitte, et praegu oleks asi parem, aga vaikselt.. võib-olla.. toimub.. väike progressi! Ja hetkel olen ma sellega ka rahul.
Aga teate, mis sündmus muidu jälle aset leidis? Damn right, Egel oli sünnipäev jälle! 23ndal istusime klassiga meitel, sõime ja tegime nalja nagu alati. Puudu olid Janne, Nuki ja Pirks, ülejäänud + 2 olid olemas. Jällegi peab tõdema, kui palju ma ikka puudust tunnen meist. Lõpetamisest on nüüd üle aasta möödas, aga ma ikka ei taha lahti lasta tundest, et me kõik peame ikka koos olema. Kuigi kõigil on omad elud ja tegemised. We go together.. (8). 30ndal olin ma linnas, õhtul oli GüütteÖö 3. sünnipäev. Geniaalne ajastus! Enne Balousse minemist istusime Etu ja Katiga minukal, söötsin neile kooki sisse. Jõudsime kuskil ühe paiku linna ja mis ma oskan öelda.. SUUREPÄRANE ÕHTU VÕI JAA?! Ma arvasin, et eelmise aasta sünnipäeva algus on nagu tipp, et enam paremaks ei saa.. Võta näpust, iga aastaga aina awesomimaks! Küttebänd oli feelingsicantexplain ja kõik oli lihtsalt.. perfektne. Mu 15 sekundit kohatust hakkab ka meelest minema. Samas on ikka nii hea meel! Aeg-ajalt käib kõhust ikka see jõnks läbi. Armas.. Kohutavalt kohatu, aga armas. Pärast sai veel tantsida ja oli see päris õige gütteöö tunne :)). Koju jõudsin täpselt kell 7, enne seda sai isegi Baltas Etu trolli oodata, sest mu võtmed jäid tema kätta ja ta oli põhimõtteliselt koju jõudnud, kui me avastasime, et ta ei andnudki neid mulle ju kunagi tagasi.. Laupäevahommikune põnevus. Kodus korjasin asjad kokku ja jooksin otse trammi peale ja siis tagasi Balta ning rongiga koju-koju. See oli konkreetne surm. Niiiii raske oli silmi lahti hoida. Õhtul tulid külalised, nende jaoks ma koju kablutasingi. Laupäeval oli sugulaste kord. Mul on nii hea meel, et nad mul täpselt sellised on! Kui palju me issi ja tädiga ikka irvitasime.. Nii kahju oli, kui nad pidid jälle ära minema, selliseid õhtuid tuleb ikka liiga harva ette :/.
Pühapäeval tuli Mari jälle külla, õhtupoole käisime sõitmas, sujuvalt jõudsime Kabalast Suure-Jaani kabanossi sööma ja kakaod jooma. Mul oli reaalselt hirm, et esmaspäeva hommikul on hääl ära, sest me rääkisime niiii palju. Kõik maailma probleemid said läbi lapatud ja uusi plaane tehtud. Isegi kui me pool aastat jutti ei näe, siis seda tunnet ei teki mitte kunagi, et MEIL ei oleks millestki rääkida. Või millegi üle itsitada. Peakski Pärnusse minema..

Nüüd peaks end aga magama sättima, hommikul tuleks Viljandis ära käia ja õhtul on Rock Cafes Revo mälestuskontsert, mis on nii fucked up, sest eelmise postituse kirjutamise ajal olin ma just Toe Tagi laivis näinud ja kõik oli nii korras! Vähemalt minu arvates. Ja siis läks nii..


Raadiost tuleb Spice Girls. Päris relevant ju.
PS. Kas keegi üldse käib seda blogi veel lugemas? Andke märku, siis ma tean, kas on veel mõtet võimelda või koliks oma eluga kuskile mujal üle.

Nüüd on vist kõik. Kell on pool kolm, head ööd.

100 Suns

Homme täitub veel üks unistus. Ma näen 30 Seconds to Mars'i lives. MINA! Näen NEID! Kes oleks kunagi osanud arvata, et nemad Eestisse tulevad?! Aga näed, dreams do come true. Ma pole nii ammu olnud juba nii vara enne kontserti nii kuradi excited. Terve tänase päeva on iga viie minuti tagant meelde tulnud, et homme. Homme. Homme on see päev. Pilet on juba märtsi algusest olemas ja siis ma arvasin, et see 21. juuni ei jõuagi mitte kunagi kätte.. Nüüd istun, pilet kõrval, kuupäevaks juba 21 ja ootan, millal rongi peale saab. Vahepeal peaks magama ka samas.. Aahhh, kui homne epic ei saa olema, siis ma ei tea, mis saab. FAKING 30 SECONDS TO MARS JU!



Kui nüüd korraks maha rahuneda ja mõelda, mis veel vahepeal toimunud on, siis on tegelt paar päris toredat nädalavahetust olnud. 9ndal oli Aides Vabakal, mis oli lihtsalt väga tsill, siis oli Teiri sünnipäev, mis kujunes samuti väga huvitavaks :p. 11ndal Trumm-It Show Toe Tag'i ja Malcolm'iga, mis oli ka eriti awesome! Siis tulin koju, et neljapäeval jälle linna minna. See-kord tuli Geti lõpuks kaasa, käisime kinos "The Hangover" teist osa vaatamas ja loomaaias. Lasteloomaaed oli eriti äge! Jah, olen tegelikult 5-aastane. Reede õhtul jälle koju ja laupäeval Karli lõpetamisele Suure-Jaani. Nii palju tuttavaid. Vanu õpetajaid. Sugulasi, keda pole aastaid näinud. Ääretult armas päev oli! Lõpuks istusime Kaili-Jargo-Karli ja vanaemaga ning arutasime maailmaasju. Priceless. Õhtul käisime Pirksiga veel Põltsamaal ja siis kossu mängimas. Viskasin palli korvi ja laua vahele kinni.. Keskmine nimi on Täpsus ju. Siis leidsime Arturi ja ta muljetas meile Hispaaniast. No on tüüp alles. Aga ma ikka ei tea, mis minust saab. Ja praegu olen sellega rahul. Ja viimased kaks päeva olen toas passinud, sest ilm on allapoole arvestust. Tegelt ma kogun end homseks. Või noh.. tänaseks. Handle, Ege, handle! Kui ma praegu magama lähen, siis saan neli ja pool tundi magada. Pakkima peaks ka. Aga seda näeb hommikul.

B2RC

Ma vabandan igaks juhuks ette ära, kui ma siin postituses liialt selliseid sõnu nagu "üliäge" ja "ülemõistuse" mainin. Sest ilmselt see nii juhtub. Back to reality check vol 2. 27.-28. mai. Korter-Protest. 2 DAYS OF PURE AWESOMENESS!!! Nii palju uut muusikat ja ilusaid inimesi! Reede algas ansambliga The Princes, kellel oli vist debüütkontsert? Puusade töö on 5+! Igatahes nemad olid superägedad ja peab hakkama silma peal hoidma. Järgmisena nägi jälle August Hunt-i, kelle livele me suuuuuts hiljaks jäime.. Aga pole hullu! Selline ülitsill kontsert oli, natuke rahvast, Protest ja väga-väga-väga hea muusika. Jäin nii rahule! Tekitas selle mõnusa sooja tunde ja tõi veel suurema naeratuse näkku, tänks! Edasi reivisime Etu ja Pirksiga ilmselt õues, sest Skafandr-it ja The Nymph-i ma ei mäleta.. Korra tsekkisime Nevesist ka, aga siis jälle õue. Järgmine põnevam hetk oli Mimicry Korteris. Ma ei saa väga täpselt aru, mis seisukohal ma Mimicry koha pealt olen, sesmõttes et nagu meeldib, aga siis ei jaksa üldse kuulata. Ma ei saa aru. Aga seekord oli tore! Vahepeal käisime Protestis jalga keerutamas, aga kuna Muudu lasi Korteris tümmi, siis seal oli põnevam. Ja siis.. JA SIIS! *trummipõrrriiiin* KÜTTEBÄND! Fa-king-hell-mis-kü-te! Ülemõistuse. See oli lihtsalt metsik. Muud moodi ei saagi seda kirjeldada. Võib-olla olime ainukesed tüdrukud, kes kaasa tantsisid, aga mis siis ikka. Ega sellepärast kütmata jää! Ülikhuul. Lihtsalt kickass. Vau. Üldse ei tahtnud, et läbi saaks. Aga nii kahjuks juhtus :(. Me ilmselt ei läinud kohe ära, aga ma ausalt ei mäleta, mis edasi sai. Hommikul kunagi sai magama, et end välja puhata ja kõigega otsast alustada. Laupäeval oli ju Champions'i finaal ManU ja Barca vahel, vaatasime selle esimese poolaja ära ja siis sättisime linna. Võitsime 3:1 ju! Aga Korteris nägin lõpuks MID-i lives ära. Oli päris äge. Ei olnud väga õiges konditsioonis kuulamiseks, sest Aides oli ju tulemas ja see ootusärevus paneb tahtma, et kõik muu hästi kiiresti läbi saaks. Aga neid tahaks küll veel näha ja kuulda! Pärast MID-i kuulasime Protestis suts Elephantse ja Korteris Iirist. Iirisest ma olen endiselt samal arvamusel: Iiris on hea ilma Iiriseta. Ok, selles lauses oli veits liiga palju iiriseid. Siis vahepeal Protesti sisse astudes olin kindel, et keegi naine laulab. Laval oli Junk Riot. Ups. Oii, ja siis hakkas midagi eriti head! Amoeba Korteris. Kammoon, neil on laul Superman'ist! Ei saagi mitte midagi muud, kui geniaalne olla! Need särgid ja päikseprillid ja Taavi laserkäsi - me gusta! Neid peab küll varsti jälle lives nägema, super kooslus! Aahhh, ma saan reaalselt praegugi veel mingi excitement attacki, kui ma mõtlen, mis edasi sai! Konkreetselt kaks tundi järjest puhast kütet!!! Kõigepealt Aides kogu oma geniaalsuses. Me ei olnud isegi kuskil lava ees, aga see ei lugenud absoluutselt. Ma ütleks isegi, et me olime õhtu parima koha peal. Kõik laulsid kaasa, tantsisid, hüppasid, tundsid elust rõõmu. Siinkohal vabandan kõigi inimeste ees, kelle jalgadel ma tammusin ja kes kuulsid minu häält rohkem kui pidanuks. Aga lihtsalt niiiiiiiiiiii hea oli! Kui nüüd keegi küsiks, et mis mu lemmikbänd on, siis vastus oleks kindel ja kiire. Siis juhtus midagi imelikku. Aides läks sujuvalt üle Küttebändiks. Ma ei tea, kas see oli kokkulepitud , aga järsku oli lava peal igast.. muid.. põnevaid inimesi. Eelmise õhtu kordus koos paari uue looga. "Sex on fire" tuli ära! Ja nad ei saanudki kunagi otsa. 1 lugu veel! 2 lugu veel! Ja lõpuks tuli ikka 4 lugu veel xD. Vahepeal oli reaalselt tunne, et no enam ei jaksa. Õhku pole ja jalad ei kanna. Aga päris lähengi minema ju! Mul lihtsalt ei jätku enam kiidusõnu! Seda emotsiooni ei annagi ilmselt sõnadesse panna nii, nagu päriselt tunne oli.. Kui kuradi kurb oli ära tulla lõpuks.. Tühjus. Tsillisime natuke õues ja siis hommikusele linnatuurile. Käisime Westmanis ja saatsime Etu esimese trolli peale. Kui reede hommikul sai mõeldud, et ees on kaks päeva puhast reivi, siis need kaks päeva läksid ikka maailma kõige kiiremini. Kui kaua sai seda nädalavahetust oodatud! Ja nüüd on läbi.. Aga mis GREAT SUCCESS see oli!

Kell on veerand kuus hommikul, kõik tuli jälle meelde ja lähen nüüd, naeratus näol, magama. Tsau!

Take my hand,
let's take a walk,
let's make a step
on infinity.




[Aides - Aquarium]

Hola!

Vau! Teine postitus sellel aastal, I'm truly impressed. Ja tegelikult ei peaks ma üldse blogima, kogu maailma arvates läksin ma tund aega tagasi magama. Vähkresin ja vähkresin ja kuulasin "Ilusat maad" (juba mingi 20ndat korda?), aga und ei tulnud. Ja siin ma nüüs siis olen. Ootan laulupidu. 100 päeva, mis see ära ei ole, eks!

Nende kahe ja poole kuuga on üsna palju toimunud. Ma pole isegi Sessionist rääkinud! Ega ei hakka ka vist.. Mu arvamus on endiselt sama: best event ever! Aftekas jättis soovida, aga see polegi oluline. Piret ja Ellu kolisid ametlikult välja, mul on nüüd kaks uut korterinaabrit, Francesca ja Immigrant. See ongi ehk kõige suurem muutus, mis ei olnud alguses üldse tore ja ma ei tahtnud ü l d s e Tallinnasse tagasi minna, kui kodus olin. Nüüd on kõik korras ja hästi, sest mis ei tapa, teeb ju tugevaks :). Kool on muutunud kuidagi teisejärguliseks, mis aga peagi muutub. 3 eksamit alates homsest, I CAN do it. And I will.
Ära tahaks veel mainida 4ndal toimunud Protesti GüütteÖö, mis oli kergelt öeldes EPIC! Protest! Muusikavalik! Minu jaoks ei ole ükski güte täiuslik ilma Limp Bizkit'i, Kings of Leon'i ja Prodigy'ta. Tuli Kings of Leon'it, tuli Prodigy't ja kas "Break stuff" algas pool minutit pärast seda, kui me Etuga Protesti sisse astusime xD? Oojaa. Ja Queen! Pluss kõik need vahvad ja kohatud inimesed ja üks imelik naeratus. Tants ja trall kestis kuskil kuueni, koju, väike pakkimine ja otse rongi peale. See oli surm. Magama sai lõpuks õhtul, kui üleval oli oldud 37 ja pool tundi. Mu uus rekord.
Ja nüüd sujuvalt eilsesse. Nüüd juba üleeilsesse. Rock cafe's toimus Jägermeister Rock liiga finaal. 8 bändi, 5 tundi ja appikuifakingheaseeoli! Inimesi oli nii palju, mis mulle isegi meeldis, sest pole nii ammu saanud niimoodi tihedalt inimeste seas olla ja kontserti nautida. See annab kuidagi hoopis teise tunde. Ja Crashdaf! Ilmselge meeldetuletus, et ma näen neid liiga harva. No MIS küte! Ja isegi kaasa sai laulda natuke! Minu õhtu staarid olid nad küll, kummardus! Nevesis võitis ja sai Rabakale esinema, aga pea sama tubli oli Burn Still, keda (halleluuja!) näeb suvel Rock Ramp'il! Pluss said nad ka õhtu kõige emotsionaalsema esineja tiitli. Vaatamata sellele, et BS esines viimasena, käis lava ees väga ilus tants ja see circlepit DoD'i alguses oli megaawesome! Kummardan veelkord. Kuskil nelja paiku jõudsime pärast vahvat ringi ja Statoilis-käiku Etu ja Kaisaga minukale. Uni tahtis lihtsalt jala pealt maha murda :D. See oli õudne. Kaisa läks kuueks esimesele trammile ja Etu veerand seitsmeks esimesele trollile. Esimene on alati tore olla :p. Suutsin kuskil 15 minutit veel üleval püsida, tähendab, ekslesin nagu siil udus köögi ja oma toa vahel, siis lihtsalt kukkusin voodisse ja magasin. Tänase päeva (jällegi, nüüd juba eilse) võib täiesti maha kanda, kuna pühapäevasid minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Homme tõusen ja säran ja hakkan õppima. Can't wait! Kõike nädalavahetuse nimel! Reedel on Aides Krahlis ja laupäeval taaskord güte koos bändiga, nii et saab eriti awesome olema :D. Nüüd on vist kõik. Over & out. Adios!


PS. "Ilus maa" endiselt ketrab.