Every day we dance..

Ma ei tahaks nüüd küll hüpata ja eputada, aga viimane nädalavahetus oli lihtsalt sigavinge! Kui mina juba sellist väljendit kasutan, siis uskuge, nii see ka oli :D. Reedel Aides, Egostrip, Malcolm Lincoln, Mimicry Korteris, Ansambel Protestis, laupäeval Mushy, August Hunt ja Epordwerk Tapperis. Back to reality check oli üks äärmiselt geniaalne üritus ja selliseid peaks veel korraldama. Järgmisel korral ainult vähe soojemal ajal :p. Läksime koos Etu, Kiku ja Piretiga ja jõudsime umbes täpselt Egostripi laivi alguseks. NO MIS KÜTE! Häbi on lausa tunnistada, et ma olen neid ainult kaks korda laivis näinud :((. Selle vea peab otseloomulikult parandama. Eriti ägedad tüübid teevad eriti ägedat muusikat, mida sa veel tahta oskad?! Pärast Egostripi esines Protestis Ansambel, nägin nemad ka lõpuks laivis ära. Naljakas :D. Kuigi vist ei peaks olema.. Oi, kuidas see 'instrumentaalvokaalkvartett Ansambel' pärast kummitas! Aga Protestis oli ülihea olla ja nüüd oleks õige aeg üheks GüütteÖöks, aitäh! Ma ei mäleta, kas enne või pärast Ansamblit oli see tuleshow õues, aga igatahes ei olnud midagi väga erilist minu arust. Sooja sai hetkeks vähemalt. Tagasi Korterisse ja varsti alustas Aides. Need I say more? Ütleme siis nii, et ma olen alates eelmisest reedest iga päev nende lugusid ketranud ja mu ema ei taha enam Aidesest midagi kuulda. Ups.
Malcolmi oli üle pika aja jälle tore näha/kuulda. Aplaus, mul on sõnad endiselt peas. Mimicry rikkusid mingid eriti stiilsed mehepojad ära, kes lihtsalt ei suutnud meeter eemal tantsida. Väga mittearmas. Keskealised mehed pole selliste ürituste sihtgrupp, ma arvan. Vähemasti loodan. Mingi aeg käisime korra Tommyboyd Protestis kuulamas, aga noh.. pole minu rida. Kuskil poole neljast hakkasime kodu poole liikuma, tähendab, ootasime u 20 minutit riideid, mille jooksul ma suutsin paanikat põhjustada, et mu riidehoiu number on kadunud, tegelt oli see tagataskus ja siis suutsin hetkeks õpilaspileti ja ID-kaardi päriselt ära kaotada. That was fun. Aga kuna siin maailmas veel on toredaid inimesi, siis mingid tsikid mu selja taga leidsid mu õpilaspileti ja väikse otsimise järel sain ka ID-kaardi tagasi. Kui ma alguses olin veits pissed off, et koju peab minema, siis lõpuks oli üsna hea meel, et ma seal järjekorras seisin :). Nii et thank you, my friends with back pains ja varsti jälle!

See 'varsti jälle' tuli üsna ruttu. Laupäeval crashisime Pireti ja Etuga Tapperisse võõrale sünnipäevale (Laura lasi üle!). Õhtu juures meeldis mulle kõige rohkem see, kui bussijuht peatusest mööda sõitis ja meid alles Järvel maha lasi. Okei, see, kui Piret Etule õlle sülle ajas, oli ka üks õhtu naelasid :D. Ja kui keegi arvas, et ta Piretit tooliga pähe lõi xDD. Kui siht silme ees, siis kohale jõuab ikka. Kuidagi :DD. 'Kohatult muhe' oleks vist õige sõnapaar seda õhtut kokku võtma.. Hea muusika, veidralt naljakad inimesed ja hea semud makes all things tolerable. Ja ma tellisin sel õhtul esimest korda elus takso! Olen nüüd Tallinna inimene vä?

Kuna esmaspäeval oli kool, siis pühapäev möödus tõusmise, poes käigu ja 2 filmiga. Just nii palju jõudsimegi ühe päevaga teha. Vapustav, järgmine kord ei tasu nii palju pingutada :D. Oma lubadusest esmaspäeval pärast kooli raamatukokku minna ma otseloomulikult kinni ei pidanud, ma ei kujuta ette, kuidas kurat ma kogu selle kirjanduse eksamiks läbi saan.. Aga noh.. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Teisipäeval oli järjekordne gümnaasiumi jõulupidu Võhmas, millest me Liisa, Janne, Mari, Anni ja Piretiga otseloomulikult osa võtsime. Weeeeeellllllll, oli nats kohatu või jaa?! Ma saan aru, et me oleme kooli lõpetanud ja nii edasi ja tagasi, aga mingi distants peaks ikka endise õpetaja ja õpilase vahele jääma. Ko-ha-tu. Vähemalt sai palju semupilte tehtud ja tantsivaid poisse/mehi/maeiteakuidasmapeaksnendepoolepöördumainimesi näha. Vaatamata sellele, et me olime n.ö disko lõpuni, oli see ikka suhteliselt igav ja võrreldamatu sellega, mis Tallinnas toimub. 12st liikusime Pireti poole, conquered a lumevall poolel teel, sain kaks ampsu Emme kartulisalatit ja siis oli minu esivanem mul juba järel. Kui 'südamedaamid' välja jätta, siis oli kokkuvõttes täitsa tore õhtu. Järgmise aastani!

Nüüd on juba 25. detsember, kell on 2.48 ja mul ei tule jälle und. Kõige vahvam on see, et mul ei ole netti, kirjutan WordPad'i ja pärast üritan kopeerida. Kõneaega ka ei ole, nii et kõik nummid, kes mulle hüva jõulu soovisid.. TEILE SAMUTI! Olge siis ikka tublid ja sööge piparkooke ja ärge kuuske ümber ajage. Ma sunnin end nüüd magama. Jess.*

*Tegelt on täna juba 26. detsember, kell on 2.24, kopeerimine ei õnnestunud ja ma kirjutasin selle pika jutu lihtsalt maha. Mõte jääb igal pool samaks :D. Kirjavigu ei kommenteeri. Tsao! :D