Welll, nädal aega on lõpetamisest möödas, nüüd on aeg asjad kokku võtta :D. 20-nda hommik algas sõiduga Põltsamaale, oli veel paari asja vaja. Kuna Zetode laivilt saadud emotsioon oli endiselt olemas, siis ma ei saanud muud moodi Sellu plaadiletist mööda minna, kui haarata „Lätsi sanna“ x2 endaga kaasa. Pool mu perekonda fännab seda plaati nüüd :D. Anyway.. kodus suutsin ma veel oma õla kuuma veega ära kõrvetada (jess!), tegin maailma kõige kiiremini soengu ja meigi, aga otseloomulikult ei jõudnud ma ikka õigeks ajaks kooli. Umbes veerand neljaks jõudsin lõpuks kooli juurde, kiired kohendused, allkirjad, viimased läbirääkimised ja vihastamised ning siis see algaski. Aktus oli imelikult lühike, kuigi direktor, linnapea, klassijuhataja, Janne ja õppealajuhataja pidasid kõnet. Direktori jutust jäigi mulje, nagu me oleks viimased retardid. Ja mis tähendab, et meie ees ei ole kõik uksed avatud? Mis tähendab?! Ma olin peaaegu kindel, et ma ei nuta aktusel, aga kui klassijuhataja Simmot mainis, siis.. (Siin oli viieminutine kirjutuspaus, sest ma lihtsalt ei osanud kuidagi edasi minna..) Oijah.. kinkisime endistele klassijuhatajatele lilli ja õp Riinale ilusate sõnadega raamatu. Vahepeal jagati lõputunnistusi ka :D. Sain isegi väikse koolimärgikese. Ja kiituskirja! Nagu.. mille eest :p? That was a bit of a surprise. Ja läbi see aktus saigi, edasi liikusime õue pildistama. Õõõõhh, isegi lõpuaktusel peavad need kuradi sääsed närima! Käsi oli ikka mõnusalt paistes pärast. Vähemalt sai kõikide semudega pildid tehtud ja elu oli päris ilus. Üks hetk oli nii veider olla, kui kõik inimesed olid peaaegu läinud ja me Pirksiga käisime veel ta asju toomas seest ja siis välja uuesti tulime. Nagu.. sel hetkel jõudis natuke kohale, et jep, that’s it. See oligi viimane reaalne põhjus, miks sinna majja veel minna. Pärast kodus oli aga jälle nullemotsioon ja pidu. Khmm, sõitsin õhtu poole korra Risti ja mingi täiesti võõras kutt tuli kallistama ja õnne soovima. That was awkward. But sweet at the same time. Ja halleluuja, tänu silmakirjalikkusele sain ma õhtul džiibi ja kütsime Pirksiga Viljandisse. Lihtsalt niisama. Statoili ja järve äärde. Vihma sadas, õue väga ei kippunud :D. Kokkuvõttes oli väga tore ja armas päev, suur aitäh kõikidele lilletoojatele ja muidu meelespidajatele :). Päev algas närveldades, aga lõppes rahulikult. Kena :).
Muidu mööduvad päevad jalgpallitähe all. Ma elan moto järgi, et mida kauem ma magan, seda kiiremini algab jalgpall :D. Reedel käisin taas kord Pireti juures mänge vaatamas. Ma for real saan enne finaali südamerabanduse või midagi. Ja mida ma teisipäeval teen?! Hispaania ja Portugal. Ma ei taha, ei oska, ei saa valida nende vahel! Appi noh..
Aa, ja jaanipäev ei möödunudki traditsiooniliselt poole ööni netis vahtides. Vaatasime õhtul Piretiga meitel Ghana-Saksamaa mängu, valemi kõhuvaluks on nüüd ka välja nuputatud. Poole kolmest liikusime Suure-Jaani, sest Geidil oli korterivõtit vaja. Well, laps oli purjus. Ja tuli koju. Tee peal tahtis mingitele võõrastele tüüpidele veel lambist turpi kütta. Ebanormaalne. Kodus parkisime endid veel korra kaardimajakesse, hävitasime seeni ja juustu ja siis läksime laiali. Yay!
Aga täna on emme sünnipäev, osa külalistest käisid eile, osa on alles õues. Peaks ka minema..
0 arvamust:
Postita kommentaar