And I don't want the world to see me..

Nädal on taas kord läbi. Pikk ja keeruline nädal. Esmaspäeva hommik oli nutune. Teisipäev oli see-eest üsna fun, ülelaskmine alaku! Oli ju vaja Mariga Viljandisse minna. Pärast rääkisime lihtsalt tund aega autos juttu.. Elust ja asjadest, oijah.. Kolmapäeval oli krossijooks terviserajal, õõõh. Neljapäeval käisime hambaarsti juures ja sellega oli ka minu koolinädal läbi. Esialgse plaani järgi pidin reedel kella 10ks Mari juurde jõudma, aga läksin juba neljapäeva õhtul. Kõik olid kodus, majas ei olnudki nii hull seis. Reede hommik algas 7st, üles ja Türile pärgadele järele. Veerand kümme olime Villeveres tagasi ja varsti hakkasid inimesed ka kogunema. Alguses oli kõik korras, aga ühel hetkel lihtsalt kiskus ära. Kirst ja laulmine ja kõik need nutvad inimesed.. Nii palju siis minu tugipostiks olemisest. Kahest jõudsime Kärusse surnuaiale. Ma tean nüüd, milline on maailma kõige kurvem heli ja vaatepilt.. Peielaud oli Käru rahvamajas, ma endiselt ei mõista, kuidas saavad inimesed sellises olukorras süüa. Viie paiku hakkasime koju tagasi liikuma. Kodus riisusime Mari ja Kadiga elupuu oksad kokku, üsna palju inimesi kogunes õhtuks Villeverre, maja oli rahvast täis. Kõik paistsid rahulikumad ja naljagi sai juba tehtud. Kaheksast tõi Mari mu koju, viskasin asjad maha ja üritasin massive peavaluga magama jääda. Õnnestus lõpuks.
Ma ei tea nüüd, mis mõte sellel jutul oli, aga ma pidin selle välja laskma. Parem hakkas, ausalt.