Pidu! Laulupidu!

Ei, ma ei ole oma blogi ära unustanud, lihtsalt vahepeal pole väga palju kodus olnud ja nett jamas ikka. Nii.. 2 nädala jooksul olen ma jõudnud Kauksis päevitamas käia ja 3 päeva Tallinnas mudilasi kanseldada. Kauksis oli hullult mõnus, ilmad olid nii soojad ja sai lihtsalt rannas vedeletud 3 päeva. 29-nda hommikul läksime ja 1. õhtul tulime tagasi, põlenutena ofcoors, ega vigadest ei õpi ju :p. Tädi pere oli ka, tähistasime Henry sünnipäeva väikestviisi, kutt sai poole aastaseks juba! Igatahes.. kui ilmad jälle soojaks lähevad, siis tahaks väga tagasi minna, hommikul autos ärgata, hommikusöögiks midagi head grillida, ujuda ja lihtsalt lebotada :).
3-nda hommikul kella 8st algas sõit Tallinna poole, laulupeole muidugi! Ma olin nö mudilaskoori täisealine saatja. Mari pidi ka tulema, aga nii palju siis sellest.. Tallinnasse jõudsime 10 paiku, esialgse Arte gümnaasiumi asemel majutati meid hoopis 37. keskkoolis. Hästi selline.. lihtne kool, umbes samasugune, kui Mustamäe Reaalgümnaasium, kus me "Ilmapuu" ajal ööbisime. Ruum 208 sai meie koduks selleks ja kaheks järgmiseks päevaks. Lõuna paiku liikusime lauluväljakule, minema sai sealt alles seitsmest. Siis käisime mudilastega Kadrioru lossi pargis ja Vabadussammast vaatamas/katsumas. Pärast seda läbi vanalinna Balti jaama ja trolli peale. Vahepeal oli päris naljakas, kuidas lapsed nii õhinasse sattusid, ka väikestest asjadest nagu trolliga sõitmine või kajakad vms. Samas, ma saan neist aru :D. Õhtul tsillisime Helenega, edastasin talle käepaela, nägime FNS-d, mitte, et ma olin neist juba päeval läbi jalutanud. Kohatu. Väike vanalinnaring ja kaheteistkümneks jälle kooli.
Laupäeva hommik algas ilmselgelt liiga vara, 11st olime vist linnas juba. Estonia ees ootasid meid lastekoor, linnapea ja direktor. Edasi liikusime jälle samba juurde, sealt mänguväljakule, mis seal Niguliste juures on. See oli halb mõte, pärast oli väikseid nii raske sealt ära saada + kõik olid mõnusalt tolmused. Tsipa pärast poolt kahte hakkasime rahvusraamatukogu poole liikuma, seal pidi olema Võhma linna ja kooride koht. Mul oli muidugi vaja kõige taha jääda pildistama ja korraks ära kaduda :D. Oodata oli ikka väga nõme, jalutamine lauluväljakule - kannatab välja, aga just see ootamine ühe koha peal sakib. 3 tundi istumist/seismist/nälgimist ja paar minutit ennem viite hakkasime liikuma. Lõpuks! Tee tundus palju lühem kui Ilmapuu ajal, aga endiselt on kohatu inimeste vahelt läbi jalutada. Sorri, Leenu, et ma niimoodi igno panin x). Kohale jõudes saime kohe süüa, siis olin kohustustest vaba, Helene saabus ka ning kohaotsing võis alata! No.. ütleks, et päris mitu inimest oli ikka, pinkidele istuma oli võimatu saada, aga õnneks mahtusime Kaisa ja Liisi juurde murule :). Suutsime istuda umbes.. 4 lugu? Vihma tibutas ja niiii külm oli ja me tulime tagasi linna. Jala, prrr.. (Nänänänää, ma nägin s e d a R-i!) Väike Mäkiring ja ruttu Mustamäele, sest niii külm oli! Kell oli kaksteist, aga teist õpetajat koos osade mudilastega, kes kinno läksid, ei olnud veel kohal. Nad olid viimasest bussist maha jäänud, aga üks taksojuht oli halastanud ja nad Mustamäele toonud. Hea on tõdeda, et on veel inimesi. Suure tähega :).
Pühapäeval jõudsime mudilastega 12ks lauluväljakule, siis oli tund vaba aega ja kogunemine. Inimesi oli niiii vähe, väga veider oli ringi vaadata, said kõndida normaalse tempoga mitte teokäigul. Helene jõudis ühe paiku, haarasime pingil koha ja siis sai jälle oodata. Üldiselt oli laulupeo repertuaar hea, palju toredaid laule, näiteks mudilaskoori "Kommilaul", see on lihtsalt nii vägev :D. "Ta lendab mesipuu poole" muidugi ja õigustatult lauldi seda kaks korda, "Pilla-palla pillerkaar" ja enamus poistekoori laule paitasid kõrva. Samas, nagu Kiku ütles, oleks rohkem isamaalisi laule võinud olla, selliseid mida suurem hulk rahvast teab nagu "Koit" ja "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Aga see selleks, võimas oli laulupidu ikka. Vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks nii-nii ise jälle seal kaare all olla, laulda.. Aga laineid sai ikka teha! See oli lihtsalt niiiii äge, et rahvas ka laineid tegi ja et need Ernesaksani välja ulatusid. See on nii.. meeliülendav, et selline hulk inimesi teeb midagi üheskoos, olgugi need nii lihtsad asjad kui kätega tehtud lained. Nii noored kui vanad, kõigil olid käed õhus ja nägu naerul, lihtsalt super! Kui muidu mitte, siis nendel hetkedel hingati ühes :). Ja varsti saigi pidu läbi, ma sain meie sinimustvalge bussi kanda ja siis jälle oodata, millal liikuma saab. Buss sõitis peaaegu 2 tundi lauluväljakult 37nda juurde, samas me rohkem seisime ka kui sõitsime, aga see on arusaadav. Magamiskotid ja asjad bussi ning kojusõit võis alata. Koju jõudsin juba uue kuupäevanumbri sees, väsinuna, kuid õnnelikuna :). See emotsioon ei lähe niipea meelest!