Pühapäeva õhtu, õppimata, väsimus.. Tore, eks? Mind valdab ülim pohhuism. Ma ei viitsi enam muretseda ja vihastada ja vesistada. Aitab. Ma hoian neid paari, kes on olnud ja on ka praegu. Kes püüavad aidata nii, kuis saavad või siis saadavad koos minuga kõik perse. Neid võid sa kutsuda sõpradeks :).
Sa mõtled ja arvad, et kõik on hästi. Kõik ongi hästi. Aga siis juhtub midagi. Ja kõik need vanad tunded tulevad tagasi. Mõtled, et parem oleks, kui teda poleks olemas. Või kui sind ennast ei oleks. Niikuinii areneb siit jälle midagi kurja ja kuid mittesuhtlemist. Ma ei taha käituda nagu laps. Aga ma ei saa teistmoodi ja tegelikult ma ju olengi alles laps. Mul on õigus kuri ja solvunud olla. Tundub, et nüüd ei lähe see üle nii ruttu. Võib-olla olidki suve parimad päevad koos Sinuga veedetud. Hetkel on sellest ülimalt pohhui.
Selle emosissekande pühendan ma Sulle. Jah, justnimelt Sulle. Et sa teaksid, et seekord läks kõik liiga palju üle piiri.
[Evergreen86 - see hullult kurb lugu, mille nime ma ei tea]
Copyright (c) 2010 Station is closed, the train is leaving, bye!.
Designed for Las Vegas Condos
2 arvamust:
tead, laps on palju parem olla kui täiskasvanu...ma nii kadestan neid kohati. ;)
on jah. tahaks veel väiksem olla.. nii umbes viiendik :P
e.
Postita kommentaar