It's too late..

Nagu.. OI, KUI SITT TUJU ON. Te ei kujuta ette ka. Täiesti.. masendav. Tahaks ära. Kusagile kaugele. Hästihästi kaugele. Üksi. Tahaks istuda ja mõelda ja loota ja uskuda. Aga noh.. tahaks palju asju, kuid palju neist ka reaalselt saada on võimalik? Vähe.. või üldse mitte midagi. Pahapaha on olla. Vastik tunne on. Selline.. üksik. Kõik lasevad üle just siis, kui sul neid kõige rohkem vaja oleks.


Ma lõpetasin eile öösel Peter Pohl'i raamatu 'Ma olen ikka teiega'. Lugege kindlasti, saate lõpus nutta. See räägib ühe tüdruku, Anna, elust. Annal avastatakse ajukasvaja, mis on tema pikka aega vaevanud hädade ja valude põhjuseks. Paneb mõtlema, kui hoolimatud ja lohakad võivad arstid ikka olla. Raamatu lõpus jõuad seisukohale, kui ebaõiglane elu ikka on. Osadele, kes tõesti tahaksid elada, elust kõike võtta, poogitakse mingi surmav haigus külge ning ongi kõik. Kuid samas, osad põletavad lihtsalt oma elu maha või teevad lõpuks suurest masendusest-ma-ei-taha-enam-elada enesetapu. Kus siin nüüd see õiglus on!?


Homme on viimane vabadusepäev enne kevadet. Kevadvaheaeg võiks kiiresti tulla. Ma juba jälestan seda kooli, jälle. Ei taha ju sinna üldse :'(((

[Timbaland - Apologize]